1917. aasta sügis. Euroopas möllab Maailmasõda ja Venemaal käib revolutsioon. Mänguriloomuga noor kunstnik Toomas Haava saabub Pariisist venna Johannese sootalusse. Toomas on pealtnäha lõbus ja elegantne, tegelikult lõhestab teda aga sõjas kogetud õudus ja häbiväärne saladus. Teatakse, et ta naases Pariisist, kuhu kuue aasta eest läks, aga tegelikult tuleb Toomas otse rindelt. Noormeest närib painaja, sest tal polnud julgust oma sõbrale kuulide all gaasimaski viia ja sõber lämbus gaasirünnakus. Segadust lisab ka asjaolu, et Johannes elab sootalus koos Toomase noorpõlvearmastuse Liisiga, kelle Toomas kunstipealinna emigreerudes hülgas. Kohalikus lossis kohtub Toomas venna tööandjaga, paruness Lilitiga, kelles näeb (endiselt kiire edu peal väljas olles) võimalikku staatusetõstjat, kui saab lossis parunessi kunstnikuna tööle hakata. See on täiesti ootamatu karjäärivõimalus selles mahajäetud rabas, aga Toomase hirmud ja ebakindlus ei lase tal seda teed mööda eriti kaugele jõuda. Kõige enam mõjutab ebakindlat noormeest aga kohtumine kolmanda salapärase naisega – Metskass Hildaga, kes on hädas ahistava Madjakuga. Hilda isa on tüdruku lossi tallimehele sisuliselt viina vastu maha müünud ja Madjak on julma loomuga “sookoll”. Hildat armastav kohalik karjapoiss Jannu, on Madjaku vastu võimetu. Toomas uperpallitabki naistegelaste mängude, vend Johannese torgete ning painavate sõjanägemuste saatel Madjakuga vastasseisu ja ootamatult seisabki veiderdajast nahahoidja “lohega” silmitsi. Toomas peab vastutahtsi kangelaseks hakkama.